P { margin-bottom: 0.21cm; }
/.../ Kui ma nelja-aastane olin, tuli unenägudes minu juurde üks pikka kasvu naine ning ütles, et ma kuulun temale. Ta oli rõivastatud justnagu haldjakuninganna ühest mu raamatust – pikad mustad juuksed, tähistaevamustriline rüü, õrnad loorid – ent isegi siis olin ma teadlik, et see oli kõigest mask, mille ta oli ette pannud selleks, et ma end paremini tunneksin. Tema tõelist nägu nägin ma alles palju aastaid hiljem. Ta võttis mu käest kinni ja viis mind paikadesse, mida ma ei mõistnud ja näitas mind teistele, keda ma ära ei tundnud. Aastaid hiljem naasin ma mõnda nendest paikadest ning mind lausa vapustas, kus ma olin lapsena rännanud.
Ma ei saanud oma kehast lahkuda, ilma et Ta ei oleks mul käest kinni hoidnud. Vanemaks saades õppisin astraalprojektsiooni, aga kui ma seda järele proovisin, siis paisati mind alati tagasi – otsekui hiiglaslik käsi oleks mind tõuganud. Mulle tehti selgeks, et Ta ei kiitnud seda heaks ning et Tal olid minuga teised plaanid ja ma ei tohtinud kehatuna ringi hulkuda. /.../ Ma uurisin jumalaid ja jumalannasid ja mütoloogiaid; Tema jäetud vihjete järgi ma küll teadsin, et Ta oli Surmajumalanna, Pimeduse Emand, oma nime Ta aga mulle ei öelnud. Ma püüdsin Teda kutsuda küll Kaliks, küll Hekateks, aga see ei olnud päris õige. Siis sain ma teada, et see polnud päris tõsi, et kõik Jumalannad, või isegi kõik Surmajumalannad, on üks ja sama Jumalanna.
Kõik need aastad oli mingi ootusetunne; ma abiellusin, sain lapse, lahutasin, võtsin armukesi, õppisin maagiat paljudes erinevates paganate rühmades. Mingitel hetkedel sain ma vihjeid – õpi seda, uuri toda. “Õpi võimalikult hästi tundma nii palju erinevaid ennustusviise kui suudad. Õpi energia liigutamist. Õpi oma astraalkeha juhtima. Õpi tundma taimi – nii maagilisi kui ravimtaimi. Õpi müüte ja lugusid. Õpi trummi lööma. Õpi laulma.” Sellegipoolest võiksin ma öelda, et see oli sedasorti värk, mida iga lootustandev nõid pidanuks teadma. Ei midagi eriliselt erilist, veel mitte.
Ma saavutasin ka kokkuleppe oma meditsiinilise seisundiga. Ma olen naisena kasvatatud interseksuaal ning naiseks olemine ei rahuldanud mind ei meditsiinilistel ega isiklikel põhjustel. Kui ma vanemaks sain, siis tegi mu anormaalne endokriinsüsteem mind krooniliselt üha haigemaks ning mu haigushood halvenesid samuti. Jumalikest vihjetest said jumalikud käsud; Tema, kes väitis end mind omavat, tuli minu juurde ikka ja jälle, öeldes mulle, mida teha. Üks asi, mida ma pidin tegema, oli aktsepteerida oma seisundit kui kolmandasse sukku kuuluv, kolmandasooline isik ning modifitseerida oma keha sellele vastavalt. Teiste sõnadega, mul kästi teha soomuutus. „Miks?“ kisendasin ma. „Ma saadan sind sinna, kus sind kõige rohkem vajatakse,“ see oli kõik, mida ta ütles. Kui ta minu juurde tuli, siis haistsin ma sageli kõdulehka, pidades seda mingiks veidraks psühholoogiliseks vembuks minu arvel.
Mõte soovahetusest nii köitis kui hirmutas mind, ja ma põgenesin. Ta järgnes. Ma jäin üha haigemaks ja haigemaks, mul algasid kontrollimatud verejooksud ning mu kõikuvad hormoonid hakkasid mind tasakaalust välja viima. Ma otsisin pelgupaika väikesest onnist keset kõnnumaad, seltsiks ainult mu väike tütar ning igal nädalavahetusel, kui mu eksabikaasa talle järele tuli, jooksin ma kisendades läbi metsa. Ma põgenesin vaimude eest, kes järgnesid mulle igal sammul, ent ma ei pääsenud pakku. Ma püherdasin lumes, ma sukeldusin jäisesse vette, ma lõikusin ennast. Ma lamasin maa peal ja surnud inimesed rääkisid minuga läbi õhukese maakoore. Ma sõin kuivanud lehti ja toorest liha. Ma nägin ikka ja jälle Suurt Puud, mis pöörles ja keerles, kui ma seda vaatasin; maailmad rippusid tema okste küljes nagu küpsed viljad. (Ma taipasin, et see oli sümboolne.)
Mõne kuu pärast mu hormoonid lõppude lõpuks ajutiselt tasakaalustusid ning ma kolisin tagasi linna ja kohtasin naist, kellest hiljem sai minu abikaasa. Järgmise aasta jooksul muutusid haigus ja hemorraagia üha halvemaks, kuni ühel ööl ma oleksin peaaegu surnud verejooksu tõttu. Ma mäletan, kuidas ma seal lamasin ja tundsin oma elu vähehaaval endast väljuvat ja ma olin täiesti rahulik. Ma mäletan, et teadsin, et ma kaotan teadvuse ja et on hea võimalus, et ma enam üldse ei toibugi. Ma mäletan, et ma ei hoolinud sellest kuigivõrd.
Ma kaotasin meelemärkuse ja mulle viirastus, kuidas mind tükkideks kisti ja uuesti kokku pandi. See oli võigas ja verine, pigem nagu mõni õudusfilm kui mingi kena juhendatud meditatsioon. Ma mäletan luukerekätt, mis rebis välja mu südame ja pani selle hoolikalt tagasi pärast seda kui nad olid minuga valmis saanud. /.../ „Nad“ olid käed, mis mind lõhki kiskusid ja teistmoodi kokku panid. /.../ Minust kisti välja terveid käntsakaid, mis visati minema ja ma ei saanud neid kunagi tagasi. Minu kolju kuklaossa tehti suur auk; ma võisin sealtkaudu tähti vaadata, see oli justnagu suur keerlev kaev, kuhu sa võid sisse kukkuda, kui astud liiga lähedale. Miski, mida ma suudan kirjeldada ainult kui „sädelev“ või „sätendav“ ümbritses mind, loksus minu sisse, kattes mind üleni ja täites mu vereringe.
Ma ärkasin tänulikuna, et olen elus. Vannituppa minnes ja peeglisse vaadates nägin vapustusega, et mu silmad olid värvi muutnud. Nad olid alati olnud sinakashallid; nüüd olid nad muutunud roheliseks ning rohelised on nad tänase päevani. Roheliste silmadega mehed on mind alati meeletult köitnud; ma tajusin sõnumit nagu märguannet enda taga peeglis plinkimas. “Sa oled kõndiv surnud mees,” ütles Ta mulle, “ja sa kõnnid senikaua kuni sa teed, mida ma sul teha käsin.”
Mingid osad minu isiksusest olid igaveseks kadunud, ma ei saanud neid enam kunagi tagasi. Ma mäletangi vaevalt, mismoodi oli neid asju tunda, ihaldada, väärtustada. Auk minu koljus andis järele ning jumalused sisenesid minusse, kasutasid mu keha ja lahkusid. Esimene jumalast seestumine tabas mind täiesti ootamatult ning ma läksin mõne kohaliku paganapreestrinna juurde abi saama. Neil polnud aimugi, mida teha ja kogu asi ajas neile ilmselgelt hirmu peale. Ahastuses läksin ma Umbanda majja ning nemad õpetasid mulle, kuidas seda fenomeni käsitseda – kuidas öelda sellele jah, kuidas öelda ei, kuidas hoida, et see su aju ära ei kärsataks. Siiski ärgitas Jumalanna, keda ma kutsusin Memmeks, mind lahkuma niipea, kui ma olin selle teadmise omandanud. “See ei ole sinu tee,” ütles ta ning ma tänasin neid ja lahkusin. Ma räägin endiselt orisha'dega ja hoian siiani tänumeelselt neile altareid, kuid nad ei ole minu tähelepanu keskpunktis.
Ma hakkasin puht enesekaitseks lugema ajalugu ja antropoloogiat, püüdes meeleheitlikult teada saada, mis minuga toimub. Mulle sattus kätte Mircea Eliade raamat “Šamanism” ning ühtäkki hakkasid asjad paika loksuma. Ma tean, et paljud inimesed on kurtnud tema skolastilisuse üle, ent sel ajal oli see raamat minu jaoks elupäästja. Ma avastasin, et üle kogu maailma olid inimesed kogenud sedasama asja, mis oli minuga toimunud – pikka haigust, surma ja uuestisündi, psühhootilist episoodi – mis tavakohaselt ei kordunud enam kunagi – tüütuid vaime ja tükeldushallutsinatsiooni. Paljudes kultuurides oli korduvalt mainitud isegi Suurt Puud. Ühtäkki ei olnudki ma enam segane; mul oli nimi kõige selle ja ka iseenda jaoks. Minust oli saamas šamaan.
Mõnigi võib arvata, et ma rahunesin maha ja leppisin oma saatusega, kuid mina olen tõrksat tüüpi ning minu tütre elus oli periood, mil ta väga vajas minu hoolitsust. /.../ Ma laskusin põlvili ja palusin Emajumalannalt ajapikendust, aimates, et ta saab aru. Luba mul ainult ta suureks kasvatada, ütlesin ma, siis teen ma kõhklematult ükskõik mida minult iganes palutakse. Anna mulle ainult see üks asi, tema pärast.
Hämmastav küll, aga see anti. Mu tervis paranes, veritsemine vähenes ja vaimud taandusid. Seitsme aasta jooksul tegin ma soovahetuse, mida oli nõutud ning hakkasin ühiskondlikku elu elama mehena. Meeshormoonid lahendasid kolmveerandi minu hormooniprobleemidest, võimendasid minu immuunsüsteemi, lämmatasid mu depressiooni ja lõpetasid hemorraagia alatiseks. Minu keha muutus füüsiliselt kiirusega, mis vapustas mind ennast ja hämmastas teisi naisest-meheks transseksuaale minu tugirühmas. Samal ajal kui nemad alles oma esimesi nappe rinnakarvu kokku lugesid, kasvas minul juba täishabe ning mind peeti meheks, ehkki mul olid suured rinnad. Saladus oli lihtne; ma olin avastanud, et minu astraalkeha kujumuutus meheks kiirendas testosterooni toimet. (Lisaks veel pisut jumalikku abi, ma oletan.) See oli näitlik õppetund: kui ma oma teelt põgenesin, läksid asjad minu jaoks kohutavalt halvaks. Kui ma seda järgisin, siis läksid asjad lausa dramaatiliselt paremaks.
Kui mu tütar oli kolmeteistkümneaastane, tegin ma rinnalõikuse – mõlemapoolse mastektoomia. Ma ei olnud kunagi varem saanud mingit anesteetikumi ega ühtki aspiriinist kangemat valuvaigistit ning olin seega täiesti ettevalmistamata, ärgates rohkem kui saja õmblusega, kaheksateist naela liha eemaldatud, ja avastades, et mu keha keeldus reageerimast narkootikumidele. Kodeiin, Percoset, Demerol... ma jäin vaid pisut uimaseks ja valu ei muutunud. Järgmised neli päeva tegin ma hotellitoas Päikesetantsu, lüües trummi, hingates, aegaajalt nuttes ja aegajalt ratsutades valul samamoodi nagu Jumalad minul ratsutasid. Kui see oli piisavalt taandunud, et ma lõpuks puhata sain, olin ma selgeks õppinud uue töövahendi kasutamise; Katsumuse Tee oli mulle nüüd samuti tuttav.
Ma peaksin nüüd vabandust paluma, et kasutan mõistet Päikesetants, mis tähistab lakootade katsumust, kus inimene riputatakse rinnast läbi torgatud konksudest üles, kuni ta saavutab transiseisundi. On tõsi, et see ei olnud Päikesetants puhtal kujul; mitte ükski mu šamaanitehnika ei ole põlisameerika päritoluga. Kui ma taipasin, et minust saab šamaan, siis hakkasin ma vaatama põlisameerika vaimsuse poole, kuid mind peletati karmilt sellest eemale. ...seda ei teinud mitte põlisameeriklased, vaid Jumalanna, kellele ma kuulusin. “See ei ole sinu tee,” ütles Ta, mind segadusse ajades. Olles kasvanud Ameerikas, seostasin ma šamanismi endastmõistetavalt indiaanlastega, ehkki Eliade töö tegi selgeks, et see oli globaalne fenomen. “Kus on raamatud minu tee kohta?” küsisin ma, ja Tema vaikis ... ja siis Ta ilmutas end mulle. Pooleldi kaunis naine, pooleldi mädanev laip. Valgenahaline ilus neiu, kes lehkas kõdu järele. Pikkade hallide juustega vana naine, kes oli mähkunud surnute hingedesse. Ma sain õppetunni: ükski surmajumalanna ei ole sama, mis teine. Ta ei olnud lihtsalt mingi suvaline jumalanna. Ma uurisin mütoloogiat ja leidsin Tema nime: Hel. Minu germaani vereliin oli mulle järele tulnud. Mõte, et su oma esivanemate jumalad võivad sinu külge kleepuda, oli minu jaoks äärmiselt ebameeldiv, aga ma ei saanud Tema luukerekätt tagasi lükata. ...samuti Yggdrasil'i, keerlevat maailmapuud, mille ümber liiguvad spiraalis Üheksa Maailma.
Kuu aega enne mu tütre seitsmeteistkümneaastast sünnipäeva tulid vaimud uuesti mulle järele ja tuletasid mulle minu lubadust meelde. See oli tõehetk ning ma aktsepteerisin oma saatust. Sellest pidi saama minu töö kogu mu ülejäänud teiseks eluks. /.../ Ma anusin, et vajan abi ning Jumalad saatsid mulle teise armastatu, kes oli valmis ja nõus olema šamaani abiline. /.../
/.../
Lehelt [You must be registered and logged in to see this link.]
(originaallink on maha võetud)
Tõlkinud Ann_Droid, avaldatud temapoolse loaga