Pealeht
Järgnevad tekstilõigud on tõlkinud foorumikasutaja Ann_Droyd, kes volitas mu selle üles panema.
...leidub "äravahetatud sooga šamaane", kelle tähtsust ei tohi alahinnata. Sageli on just niisugused isikud kõige võimsamad ja lugupeetumad nõiad. Šamaanide "soovahetus" on tuntud niihästi naiste juures, kes võtavad üle meeste käitumise ja rõivastuse, kui ka meeste juures, kes rõivastuvad ja käituvad naistena. Niisugustel "äravahetatud sooga šamaanidel" peetakse nende isiklikku kaitsevaimu vaim-abikaasaks, kes eksisteerib inimliku abielupartneri kõrval. Siberis oli see tavaline eriti tšuktšidel, kamtšadaalidel ja korjakkidel; Põhja-Ameerikas tunneme seda peamiselt eskimote, kuid ka subarktiliste küttide ja preeriaindiaanlaste juures, Lõuna-Ameerikas näiteks pampaindiaanlaste juures. Tšiili araukaanide nõidasid peeti mõlemasoolisteks; nad kandsid pikki juukseid ja ehtisid end naiste ehetega.
Kuidas avalik arvamus seesuguseid äravahetatud sooga šamaane hindab, seda on raske kirjeldada. Sest ühelt poolt kardetakse ja austatakse neid ohtlike ja suurt maagilist jõudu omavatena, teiselt poolt aga leidub rohkearvulisi teateid selle kohta, et neid siiski põlgusega koheldakse. Põhja-Ameerikas tähistati neid varem prantsuse sõnaga bardache (saadud araabia sõnast bardaj, "ori"), millest inglise keeles sai berdash.
Mississipi ülemjooksul "berdaššide tantsu" joonistades on maalikunstnik Catlin jälginud nende "püha" ja "põlatud" sugukaksiklaseosa. Ta ütleb kõnesolevate nõidade kohta: "Vastukaaluks neile erakordsetele eesõigustele, mida berdašš naudib, peab ta tegema kõige madalamaid töid, millest tal pole lubatud hoiduda. Ta on hõimus ainuke, kes end täielikult peab alandama; samal ajal aga peetakse teda pühaks ja "meditsiiniks" - ning iga aasta korraldatakse tema auks pidu... Ma olen seesuguseid inimesi kohanud ainult siuude, sakkide ja rebaseindiaanlaste juures."
Mississippi uurija Marquette [Jacques Marquette (1637-1675) - jesuiidi misjonär, tegutses alates 1666 kanadas. Esimesi Mississippi jõe uurijaid 1673. a. (Tõlk.)] kirjutas selletaoliste isiksuste kohta ilinoide ja dakootade juures: "Juba nooruses panevad nad naiste rõivad selga ja kannavad neid eluaeg. Nad ei abiellu ja on uhked, kui teevad naiste tööd. Siiski võtavad nad osa sõjakäikudest, ei tohi aga kasutada vibu ja nooli, mis on meeste relvad, vaid ainult nuia. Nad on kohal kõigi maagiliste toimingute ja ka rahupiibu pühitsustantsude puhul, kus nad võivad laulda, kuid mitte tantsida. Nad viibivad ka nõukogu istungitel ja midagi ei tohi otsustada ilma nende osavõtuta. Nende kutse sunnib neid elama ebaharilikku elu, mistõttu neid peetakse manitu'deks, järelikult inimesteks, kes on "vaimud" ja omavad määratut mõjuvõimu."...
Eva Lips
"Indiaaniraamat"
sari "Maailm ja mõnda"
Eesti Riiklik Kirjastus
Tallinn, 1963
...Mõningatel Suurtasandiku rahvastel oli kolmas sugu, niinimetatud berdaššid. Hidatsade seas peeti pühaks mehi, kes erilise unenäo tulemusena rõivastusid ja käitusid nagu naised. Nende tseremoniaalsete kohustuste hulka kuulus keskposti valimine Päikesetantsu hüti jaoks (suvine Päikesetants oli kõige tähtsam iga-aastane tseremoonia enamuse selle piirkonna rahvaste kalendris) ning osalemine kõigil Pühade Naiste ühingu tähtsatel tseremooniatel. Üldjuhul elasid berdašid koos vanemate meestega, tegid aiatöid, korraldasid majapidamist ning neid peeti iseäranis andekateks naiste käsitööaladel, milles nad püüdsid tegelikke naisi ületada. Sageli adopteerisid nad orbe või alaealisi sõjavange ning pärandasid neile oma vara ja tseremoniaalsed teadmised. ...
Vareseindiaanlaste berdaššidest said transvestiidid mitte unenägude tulemusel, vaid isikliku soovi tõttu. Neid austati üliväga, neid peeti andekateks käsitöölisteks ning nad täitsid vahendajarolli oma kogukonna ja üleloomuliku vahel. Berdaššid moodustasid erilisi sotsiaalseid rühmitisi, omaenda juhtidega, ja üldiselt ei olnud neil meestega püsivaid suhteid. Valgete ühiskond keeldus aktsepteerimast berdaššide elulaadi; eriti tugevat survet avaldasid neile volinikud, õpetajad, misjonärid ja arstid.
Christian F. Feest
"The Cultures of Native North Americans"
Könemann
2000
...leidub "äravahetatud sooga šamaane", kelle tähtsust ei tohi alahinnata. Sageli on just niisugused isikud kõige võimsamad ja lugupeetumad nõiad. Šamaanide "soovahetus" on tuntud niihästi naiste juures, kes võtavad üle meeste käitumise ja rõivastuse, kui ka meeste juures, kes rõivastuvad ja käituvad naistena. Niisugustel "äravahetatud sooga šamaanidel" peetakse nende isiklikku kaitsevaimu vaim-abikaasaks, kes eksisteerib inimliku abielupartneri kõrval. Siberis oli see tavaline eriti tšuktšidel, kamtšadaalidel ja korjakkidel; Põhja-Ameerikas tunneme seda peamiselt eskimote, kuid ka subarktiliste küttide ja preeriaindiaanlaste juures, Lõuna-Ameerikas näiteks pampaindiaanlaste juures. Tšiili araukaanide nõidasid peeti mõlemasoolisteks; nad kandsid pikki juukseid ja ehtisid end naiste ehetega.
Kuidas avalik arvamus seesuguseid äravahetatud sooga šamaane hindab, seda on raske kirjeldada. Sest ühelt poolt kardetakse ja austatakse neid ohtlike ja suurt maagilist jõudu omavatena, teiselt poolt aga leidub rohkearvulisi teateid selle kohta, et neid siiski põlgusega koheldakse. Põhja-Ameerikas tähistati neid varem prantsuse sõnaga bardache (saadud araabia sõnast bardaj, "ori"), millest inglise keeles sai berdash.
Mississipi ülemjooksul "berdaššide tantsu" joonistades on maalikunstnik Catlin jälginud nende "püha" ja "põlatud" sugukaksiklaseosa. Ta ütleb kõnesolevate nõidade kohta: "Vastukaaluks neile erakordsetele eesõigustele, mida berdašš naudib, peab ta tegema kõige madalamaid töid, millest tal pole lubatud hoiduda. Ta on hõimus ainuke, kes end täielikult peab alandama; samal ajal aga peetakse teda pühaks ja "meditsiiniks" - ning iga aasta korraldatakse tema auks pidu... Ma olen seesuguseid inimesi kohanud ainult siuude, sakkide ja rebaseindiaanlaste juures."
Mississippi uurija Marquette [Jacques Marquette (1637-1675) - jesuiidi misjonär, tegutses alates 1666 kanadas. Esimesi Mississippi jõe uurijaid 1673. a. (Tõlk.)] kirjutas selletaoliste isiksuste kohta ilinoide ja dakootade juures: "Juba nooruses panevad nad naiste rõivad selga ja kannavad neid eluaeg. Nad ei abiellu ja on uhked, kui teevad naiste tööd. Siiski võtavad nad osa sõjakäikudest, ei tohi aga kasutada vibu ja nooli, mis on meeste relvad, vaid ainult nuia. Nad on kohal kõigi maagiliste toimingute ja ka rahupiibu pühitsustantsude puhul, kus nad võivad laulda, kuid mitte tantsida. Nad viibivad ka nõukogu istungitel ja midagi ei tohi otsustada ilma nende osavõtuta. Nende kutse sunnib neid elama ebaharilikku elu, mistõttu neid peetakse manitu'deks, järelikult inimesteks, kes on "vaimud" ja omavad määratut mõjuvõimu."...
Eva Lips
"Indiaaniraamat"
sari "Maailm ja mõnda"
Eesti Riiklik Kirjastus
Tallinn, 1963
...Mõningatel Suurtasandiku rahvastel oli kolmas sugu, niinimetatud berdaššid. Hidatsade seas peeti pühaks mehi, kes erilise unenäo tulemusena rõivastusid ja käitusid nagu naised. Nende tseremoniaalsete kohustuste hulka kuulus keskposti valimine Päikesetantsu hüti jaoks (suvine Päikesetants oli kõige tähtsam iga-aastane tseremoonia enamuse selle piirkonna rahvaste kalendris) ning osalemine kõigil Pühade Naiste ühingu tähtsatel tseremooniatel. Üldjuhul elasid berdašid koos vanemate meestega, tegid aiatöid, korraldasid majapidamist ning neid peeti iseäranis andekateks naiste käsitööaladel, milles nad püüdsid tegelikke naisi ületada. Sageli adopteerisid nad orbe või alaealisi sõjavange ning pärandasid neile oma vara ja tseremoniaalsed teadmised. ...
Vareseindiaanlaste berdaššidest said transvestiidid mitte unenägude tulemusel, vaid isikliku soovi tõttu. Neid austati üliväga, neid peeti andekateks käsitöölisteks ning nad täitsid vahendajarolli oma kogukonna ja üleloomuliku vahel. Berdaššid moodustasid erilisi sotsiaalseid rühmitisi, omaenda juhtidega, ja üldiselt ei olnud neil meestega püsivaid suhteid. Valgete ühiskond keeldus aktsepteerimast berdaššide elulaadi; eriti tugevat survet avaldasid neile volinikud, õpetajad, misjonärid ja arstid.
Christian F. Feest
"The Cultures of Native North Americans"
Könemann
2000
